Eesti tudengite värvirikas teklitraditsioon

Tartu Ülikool saab 30. juunil 390-aastaseks. Tähtpäeva puhul on kuu eksponaadiks eestlaste esimese üliõpilasorganisatsiooni tekkel, aga juttu tuleb ka nõukogudeaegsest üliõpilasmütsist ja tudengite teklitraditsioonist laiemalt.

sinisest viltriidest valmistatud musta nokaga müts, mille alumises servas on must-valge triip ja lael valge rosett.
Helsingi ülikooli muuseumi kogudesse kuulub Eestis 1930ndatel õppinud vahetusüliõpilase tekkel. Musta nokaga müts on valmistatud sinisest viltriidest, selle alumises servas on must-valge triip ja lael valge rosett. Foto: Mai Joutselainen, Helsingi ülikooli muuseum.

Soome stipendiaadi tekkel

Muuseumi kogudes olev Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) tekkel kuulus professor Martti Salmile (1908-1997), kes õppis aastatel 1936-37 Tartu ülikoolis paleontoloogiat. Tulevane professor oli EÜSi Soome sõprusorganisatsiooni Etelä-Pohjalainen osakunta liige, ja ta võeti Tartu õpingute ajal ka EÜSi liikmeks. Eesti ja Soome tudengiorganisatsioonid suhtlesid sõdadevahelisel perioodil aktiivselt ja ühingute stipendiumide toel oli eestlastel võimalik õppida Helsingis ja soomlastel Tartus.

Eesti teklitraditsioon

Eesti teklitraditisoon, mis sai alguse 1820ndatel aastatel, erineb pisut Soome omast. Aastal 1802 taasavati Tartus ülikool, mille tegevus oli lakanut Suure Põhja sõja ajal 1710. a. Kohalikud baltisaksa tudengid hakkasid Saksa ülikoolide eeskujul asutama oma vennaskondi ehk korporatsioone, kindla sisekorra ja sümboolikaga organisatsioone. Tunnuseks valiti tavaliselt kolm värvi, mis esinesid ka korporatsiooni mütsis ja lindis. Nii ei võetud Tartus kasutusele üldist üliõpilasmütsi nagu tehti Soomes, vaid igal korporatsioonil oli oma värvidega müts. Lisaks baltisakslastele asutasid ka poolakad, venelased ja juudid oma organisatsioonid.

Esimene eesti üliõpilasorganisatsioon

Algul olid tudengite korporatsoonid poolsalajased, kuna nende asutamine oli Tartu ülikoolis keelatud. Aastal 1855 muudeti korporatsioonid ametlikeks ja nende esindajad moodustasid Chargiertenconventi, millesti kujunes üliõpilaskonna kõrgeim esindus. Uue korporatsiooni loomiseks oli vajalik Chargiertenconventi luba.

19. sajandi esimesel poolel õppis Tartu ülikoolis vaid üksikuid eestlasi, kes ühinesid tavaliselt mõne baltisaksa korporatsiooniga. Sajandi teisel poolel eestlaste arv kasvas ja nende seas tekkis soov luua oma organisatsioon. 1870. aasta kevadel algatas väike grupp Tartu tudengeid ja haritlasi koosolemised, kus keskusteldi eestluse edendamisest ja hiljuti ilmunud rahvuseeposest Kalevipoeg. Nendest ‘Kalevipoja’-õhtutest, kus osales järjest rohkem eesti soost üliõpilasi, kasvaski välja eesti tudengite esimene oma organisatsioon Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS).

Eestlased oleksid õigupoolest tahtnud asutada Vironia-nimelise korporatsiooni, aga Chargiertenconvent ei andnud selleks luba. Kuna seltsi loomiseks piisas vaid rektori loast, registreeriski ülikooli rektor 1883. a. eestlaste organisatsiooni EÜS-nimelise akadeemilise seltsina. EÜS ise peab oma asutamispäevaks esimest Kalevipoja-õhtut 7.4.1870. Reeglite järgi ei võinud seltsil olla värve, aga EÜS võttis siiski oma tunnuseks Vironiale valitud sini-must-valge värvikombinatsiooni. EÜSi lipp pühitseti salaja Otepääl 1884. a. juunis ja peideti seejärel seltsi korterisse. Ka mütse ja linte kanti algul vaid seltsi ruumides ja suletud üritustel.

Tudengite lipust riigilipp

EÜSi lipust kujunes hiljem iseseisva Eesti riigilipp. Sinimustvalget hakati kasutama rahvuslipuna 1905. aasta revolutsiooni ajal ja pärast Eesti iseseisvumist kinnitas riigikogu selle 1920ndate alguses riigilipuks. EÜSi algupärane, Otepääl pühitsetud lipp, on eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumis Tartus. Lipp säilis ajalootuulte pöörises, kuna seltsi tolleaegne esimees Karl Aun peitis selle 1940. a. oma kodutallu. Lipp oli peidus 1988. aastani ja peidupaika teadsid vaid vähesed valitud.

Valge tekkel saabub Tartusse

Esimesed eestlaste korporatsioonid Fraternitas Estica (1907) ja Sakala (1909) asutati alles 20. sajandi alguses. Pärast Eesti iseseisvumist loodi juba hulgem korporatsioone, ja ka aastal 1915 ametliku õppimisõiguse saanud naisüliõpilased hakkasid asutama omi korporatsioone. Eestis ongi sälinud peamiselt nais- ja meeskorporatsioonid.

Kuigi korporatsioonidel oli oma tekkel, tunti üliõpilaste seas vajadust ka üldmütsi järele. 1919. a. tuli eesti keelest ülikooli ametlik keel ja üliõpilaskonna seas levis hõimuaade. Samuti soovisid tudengid kuuluda Põhjamaade üliõpilaste perre. Aastal 1922 võtsidki Tartu ülikooli tudengid kasutusele valge tekli, et rõhutada ühtekuuluvust Põhjamaadega. Allikate andmeil oli tekkel siiski pisut erinev Soome omast – valge mütsi triip ei olnud must vaid tumesinine.

Nõukogude Eesti tõi kaasa muutusi

Aastal 1940 keelati kõik üliõpilasorganisatsioonid ja nende sümboolika. Tekli lugu jätkus aga ka nõukogude ajal. 1957. aastal võeti Tartu ülikoolis kasutusele Nõukogude Eesti lipu värve sümboliseeriv sinine puna-valge triibuga tekkel. Tekli initsiaatoriks oli ilmselt ülikooli parteikomitee tolleaegne esimees. Tekli sünniloo kohaselt olid esimesed ülikoolile saadetud näidiseksemplarid teadmata põhjusel keelatud sini-must-valget värvi; parteijuht lahendas aga olukorra nii, et must triip asendati punasega, ja ’ideoloogiliselt korrektne’ tekkel oligi valmis.

sinine musta nokaga müts, mille allservas on puna-valge triip ja lael valge rosett.
Tartu ülikooli tekkel 1970ndate lõpult on eraomanduses. Foto: Merike Holmberg.

Sini-puna-valge Tartu ülikooli tekkel võitis tudengite soosingu ja seda kanti uhkusega. Sellel, et tekli värvid olid Nõukogude Eesti lipu värvid, ei olnud lõppude lõpuks tähtsust. Tekkel oli eelkõige ülikooli sümbol ja tähendas seda, et tema kandja oli Tartu ülikooli, Eesti mainekaima kõrgkooli tudeng. Esmakursuslased said tekli tavaliselt rebaste õhtul. Kuna uhiuuest teklist sai kohe aru, et tegemist on rebasega, püüti vahel mütsi kulunumaks muuta, näiteks pesti õllega.

Teised Eesti kõrgkoolid järgisid ülikooli eeskuju. Näiteks võttis Tartu teine kõrgkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praegune Eesti Maaülikool), kasutusele musta ja kollase triibuga rohelise tekli. Ülikooli ja akadeemia tudengite vahel esines naljatlevat nokkimist, millest ka teklid oma osa said: ülikooli tudengid kutsusid akadeemia rohelist teklit ’kapsaleheks’ ja akadeemia tudengid ülikooli sinist mütsi ’tindiplekiks’.

Iseseisev Eesti taastab korporatsioonid

Sini-puna-valget teklit kanti 1990ndate aastate alguseni. Eestis koitis 1980ndate lõpul uus aeg, mis viis Eesti taasiseseisvumisele 1991. a. Juba 1980ndate lõpus hakati taasasutama endiseid yliõpilasorganisatsioone ja esimeste hulgas jätkas oma tegevust ka EÜS 1989.a. Korporatsioonid hakkasid uuesti kasutama oma ajaloolisi värvimütse ja nõukogudeaegse tekli kandmine lõppes kui iseenesest.

Kuna enamik tudengeid ei olnud korporatsioonide liikmed, kerkis aeg-ajalt üles mõte üldmütsist. Peamise variandina pakuti välja valget mütsi, mis on traditsiooniliselt Põhjamaade üliõpilase tunnus. Tartu Ülikool võttiski 2007 a. uuesti kasutusele valge tekli, mis sai aastal 2020 uue ilme. Nüüd on valgel teklil ülikooli põhivärvi sümboliseeriv sinine triip ja mütsi ehib teklimärk, millel on ülikooli tunnusena peahoone kuus sammast ja asutamisaasta 1632.

Merike Holmberg FL, kliendinõustaja, giid
Tartu Ülikooli vilistlane

Kasutatud materjal:

Hiio, Toomas. ”Nemad valisid värvid”. https://www.postimees.ee/2487561/nemad-valisid-värvid [viidatud 20.5.2022].

Hiio, Toomas. ”150 vuotta Virolaisten Ylioppilaiden Seuran perustamisesta” Elo 3/2020. https://www.tuglas.fi/150-vuotta-virolaisten-ylioppilaiden-seuran-perustamisesta [viidatud 20.5.2022].

Martti Salmen rahasto. https://apurahat.skr.fi>nimikkorahastoesite

Meri, Hindrek-Peeter. ”Üliõpilasmütsi saamisloost”. Universitas Tartuensis: Tartu Ülikooli ajaleht nr.17, 3. mai 2002. https://dea.digar.ee/article/universitas/2002/05/03/21 [viidatud 20.05.2022].

”Mida arvate Tartu ülikooli teklist?”. Universitas Tartuensis: Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 17, 3. mai, 2002. https://dea.digar.ee/article/universitas/2002/05/03/23 [viidatud 20.05.2022].

Mäekivi, Mirjam. ”Tartu Ülikool saab taas oma tekli”. https://www.postimees.ee/1685983/tartu-ulikool-saab-taas-oma-tekli [viidatud 20.05.2022].

Sootak, Varje. ”Kõik ühe mütsi all”. Universitas Tartuensis. 3.mai, 2002. https://dea.digar.ee/article/universitas/2002/05/03/22 [viidatud 20.05.2022].

Truman, Mihkel. ”Tartu üliõpilaskonna välissuhtlus 1920. ja 30. aastatel”. Universitas Tartuensis Mai 2019, nr.5. https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3220 [viidatud 20.5.2022].

Uudis. Detsember 2020, nr.11 https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3878 [viidatud 20.5.2022].

”Üliõpilasmüts”. Päewaleht 30. detsember, 1921, Leht 2. https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1921/12/30/6 [viidatud 20.5.2022].

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *